Photo by The Creative Exchange on Unsplash

Igast ilusaid mõtteid tekib alatasa. Ja mõnele mõttele ka ilusa tulemuse visioon, selline kaunis helesinine unistusemull. Vahel juhtub, et mõni teema liigub isegi tegevusplaani koostamise faasi. Või siis seda planeerimise faasi vahele jättes kohe tegemise juurde. See tegemine tuleb (veidi?) kaootiline, aga endale tundub et nii ääretult vajalike ja hullult aegavõtvate tegevustega peab ju suurepärase tulemuseni jõudma. Umbes 80% ei jõua oma unistuseni, sest jääb puudu teadmistest, oskustest, energiast, tutvustest-kontaktidest, rahast, ajast, inimestest, klientidest, arendusoskustest, heast pakendist ja ilusast kaubamärgist ning kodulehest ja nii edasi … Jne. jne. jne. 🙂

Me küsime harva abi. Pole ju õpetatud abi küsima – ise peab teadma, ise peab toime tulema! Juba koolist ja lasteaiast saadik on räägitud, et ise pead kõike tegema, ise pead saavutama, teiste pealt vaadata ei tohi ja koos kellegagi teha on veel eriti halb – kelle tulemus see siis lõpuks on? Ja kui ise ei oska – siis oled ju rumal. Äkki veel täitsa loll! Kus siis selle häbi ots, kõik küla räägib. Äkki isegi mitu päeva.

Kaasaegne kool küll juba räägib, et koostöö on hea. Paneb ka lapsi tegema grupitöid ja õpilasfirmasid. Väärtuslikud teadmised tulevaseks eluks kahtlemata. Aga kodus vanemad tihti veel eeskujuga seda ei näita, et koostöö on kasuks. Ja grupis tehes saab teada ka, et osad ei panusta – tekib kahtluse-uss: kuidas ma saan usaldada teist?

Oma töökohtadel saame teada, et keegi siiski teab, kuidas asju õigesti teha, tuleb vaid ta üles leida. Ja siis tuleb kõige raskem osa – peab tunnistama endale, et ma ei oska (ei ole aega, ei saa hakkama jne), peab seda välja ütlema ka teisele ja paluma abi.

Ettevõtjana tean – abi tuleb küsida. See tagab suurema kiiruse või kiirenduse asjade tegemisel, see annab tihti uue vaate (lahendusele, tootele, teenusele jne), see hoiab kokku aega „jalgratta leiutamiselt“, see aitab üle keskpärasest tulemusest jne. Abi saab küsida oma töötajalt (delegeerimine!) või partnerilt, kui nad ettevõttes on. Või väliselt teadjalt (ekspert, konsultant, koolitaja), koostööpartnerilt. Ma võin osta mingi osa tegemisest või tootest sisse. Ka osta sisse kogu tootmise või kogu teeninduse või mõne muu protsessi (nt tootearendus, turundus või osa turundusest jne). See on tegelikult lihtne – leiad partneri, eksperdi või õige töötaja ja – räägid ära, mida soovid, millist abi vajad.

Miks siis me kohtame iga päev kedagi tuttavat, kes on silmini mattunud oma (ja vahel ka kellegi teise) tegemistesse? Miks oleme ise tihtipeale selles olukorras? Teame ju kuidas abi saada.

Vastus on – me alateadvuses punnitab 7-aastane koolilaps ema või isa või õpetaja rõõmuks ise hakkama saada. Sest nii pidi olema hea ja õige. Mis siis, et mu teadmine on teine, mis siis et mu ümber räägitakse et abi küsida on OK. Ja kuna ma ei tea, et see 7-aastane seal punnitab, aga tunne on, et nii päris õige ei ole (süda ju hakkab valutama) – siis me leiame endale vabandusi. Tihti üsna häid vabandusi seejuures. Nii kiire on, et pole aega paari-tunnisele koolitusele tulla, kogu aeg on ju nii tehtud, ma ise teen selle palju kiiremini / paremini / täpsemalt kui kes iganes, ei saa Sinuga/mentoriga/coachiga/eksperdiga pool tundi arutada kuidas veel saaks, pole aega paketti ümber hinnastada (kuigi tean et müün liiga odavalt ja teen liiga palju tööd selle raha eest) jne. Me oleme ääretult loovad oma vabanduste leidmisel.

Mida siis teha?

Teadvusta endale, et kui vabandus Su peas üles kerkis, et siis ongi just õige aeg pidurdada ja küsida abi. Otsida teist lahendust, vaadata korraks olukorrale nö kõrgemalt või kõrvalt, analüüsida oma tegevust. Sellest vabanduse hetke avastamisest ja järgmisest sammust, mis on teistsugune kui hoo lisamine senisele tegevusele, algabki muutus Sinus. Muutus Sinu ja Su ettevõtte parema tuleviku poole suundumiseks.

Elmo

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga